vokaal

vokaal, täishäälik

täishäälik; täishääliku-; täishäälikuline; vokaal; vokaal-; vokaali-; vokaalne

avalik

1) gener. avalik, täishäälik

2) hist. volinik, omavalitsuse liige

3) gram. vokaal

122 П (кр. ф. долог, \долгийа, \долгийо, \долгийи; сравн. ст. дольше) pikk, pikaajaline; \долгийая жизнь pikk elu v iga, желать \долгийих лет жизни pikka iga v rohkeid eluaastaid soovima, \долгийий путь pikk tee(kond), \долгийое молчание pikk v pikaajaline vaikimine, \долгийий гласный lgv. pikk vokaal v täishäälik, проводить кого \долгийим взглядом pikka pilku järele heitma kellele; ‚ (это)

\долгийая песня see on veel mägede taga, see on (veel) pikk lugu;

откладывать v

отложить в \долгийий ящик pikale pingile v kalevi alla panema mida, venitama, viivitama millega

18 С м. неод.

1. heli, hääl; \звуки песни lauluhelid, скорость \звука füüs. helikiirus, издавать \звуки heli tekitama, häält tekitama, häält tegema, не издавать ни \звука vait olema, под \звуки гитары kitarri saatel;

2. lgv. häälik; \звуки речи häälikud, гласный \звук täishäälik, vokaal, согласный \звук kaashäälik, konsonant; ‚

пустой \звук tühi sõnakõlks; (согласиться)

без \звука kõnek. sõna lausumata (nõus olema);

ни \звука (1) ei kippu ega kõppu, (2) täielik vaikus, (3) mitte sõnakestki (lausuma)