-
1 противоречивый
1.gener. (àíãë.: ambivalent; converse; antagonistic; restive; reverse; opposed; adverse; obstinate; opposite; contrary // íåì.: antithetisch; entgegengesetzt; gegensätzlich; gegenteilig; gegenüberliegend; vastakas2. adjgener. vastuoluline, vasturääkiv -
2 разноречивый
-
3 разный
adj1) gener. eri, erinev, erisugune, mitmekesine, mitmesugune2) liter. ebakõlaline, erimeelne, lahkuminev, vasturääkiv -
4 противоречивый
119 П (кр. ф. \противоречивыйв, \противоречивыйва, \противоречивыйво, \противоречивыйвы) vasturääkiv, vastukäiv, vastuoluline; \противоречивыйвые показания jur. vasturääkivad ütlused -
5 противоречить
271b Г сов. кому-чему, в чём1. vastu vaidlema; сын никогда не \противоречитьит отцу poeg ei vaidle v ei räägi isale kunagi vastu;2. vasturääkiv(ad) olema, vastuolus v mittevastav olema, risti vastu käima; это \противоречитьит логике see on loogikavastane v vastuolus loogikaga, see pole loogiline, показания \противоречитьат друг другу tunnistused v ütlused räägivad üksteisele v teineteisele (risti) vastu, не \противоречитьить сказанному öeldule vastama, öelduga kooskõlas olema, \противоречитьить действительности tegelikkusele mitte vastama, tegelikkusega vastuolus olema -
6 противоречивый
vastukäiv; vastuoluline; vasturääkiv