määratlemine

115 С с. неод.

1. (обычно ед. ч.) (kindlaks)määramine, kindlakstegemine; jur. tuvastamine, tuvastus; determineerimine, piiritlemine; määratlemine, defineerimine; \определение срока tähtaja määramine, \определение наказания jur. karistuse määramine, \определение времени по солнцу aja (kindlaks)määramine päikese järgi, \определение кого на работу van., kõnek. kelle tööle v ametisse panemine, \определение убытков kahjude kindlakstegemine, \определение границ piiristamine, piiride kindlakstegemine, \определение глубины sügavuse kindlakstegemine v mõõtmine, \определение болезни haiguse diagnoosimine, diagnoosipanek, \определение вины v виновности süü v süüdioleku tuvastamine, \определение прав и обязанностей õiguste ja kohustuste piiritlemine, \определение явления nähtuse piiritlemine v määratlemine, \определение понятия mõiste määratlemine v defineerimine;

2. määrang, determineering, piiritlus; määratlus, definitsioon; formulatsioon, sõnastus; määrus, otsus (ka jur.); приблизительное \определение umbkaudne määrang, \определение красоты ilu määratlus, дать \определение чему mida määratlema v defineerima, \определение суда jur. kohtumäärus, \определение суда о наложении штрафа jur. kohtu trahvimäärus;

3. lgv. täiend, atribuut; согласованное \определение ühilduv v kongrueeruv atribuut

gener. (kindlakstegemine; tuvastus; determineerimine) tuvastamine

1) gener. määratlus, väljaselgitamine, defineerimine, definitsioon, määramine, kindlaksmääramine, piiring, pärimine

2) gram. täiend, atribuut

3) law. määratlemine (например партнеров), kohtumäärus