lõpetatud

lõpetatud; täielik

1. страд. прич. прош. вр. Г

закончить;

2. прич.П lõpetatud, täielik; (кр. ф. \законченныйн, \законченныйнна, \законченныйнно, \законченныйнны) ülek. terviklik, täiuslik; в \законченныйнном виде lõpetatud kujul, \законченныйнное высшее образование täielik kõrgem haridus, \законченныйнный образ terviklik kuju v kujund, \законченныйнный мастер küps meister

gener. lõpuleviidud v. lõpetatud tegevus (perfektiivse verbiaspekti tunnus)

gener. lõpetatud, terviklik, täielik, täiuslik

gener. ja asi on lõpetatud, ja asi on tahe

colloq. lõpetatud

51 С ж. неод. fraas (lõpetatud kõnelõik; sõnakõlks; muus. muusikalise teema osa); väljend; громкие \фразаы kõlavad v õõnsad v suured sõnad, левацкие \фразаы pahempoolitsev sõnadetegemine, избитая \фразаа kulunud v äraleierdatud väljend v fraas, пышная \фразаа ülespuhutud fraas, музыкальная \фразаа muusikaline fraas, трескучая \фразаа kõlavad v suured sõnad, kärarikas sõnakõlks, пустая \фразаа (tühi) sõnakõlks, составить \фразау lauset koostama, отделаться общими \фразаами üldise jutuga toime saama, прикрываться лицемерными \фразаами end meelitleva jutuga pantserdama, kahekeelsete fraaside taha pugema

lahendatud; lõpetatud